Thursday, October 28, 2010

Kassikast

Kasti oli väga tore sisse hüpata ja seal vagusi istuda. Kuniks ükskord läks midagi natuke viltu. Nüüd ei saa enam kasti hüpata, peab pugema.

DSC_7137

Sunday, October 24, 2010

Bologna

Käisin Itaalias, Bolognas seminaril. Ilmateade lubas suve, aga inimesed käisid talvejopede ja saabastega, kuigi väljas tõesti oligi 20 kraadi kandis sooja. Veidrikud! Aga kui oluline ilmajutt kõrvale jätta, siis linn oli armas. Me võiks õppida siin Eestis ehituskunsti nende käest – vanalinnas on suurem osa kõnniteid väga praktiliselt sammaste all. Sadagu taevast või pussnuge, aga ikka turvaline jalutleda. Kunagi olin lumelörtsi ajal Torinos väga rõõmus sellise geniaalse lahenduse üle. Pealegi hoiab ju ruumi kokku – kõnnitee kohal on ju tegelikult korterid.

Tegelikult neil piltidel näeme ülikooli tänavat, nii et siin sammaste kohal saadakse hoopiski targaks. Ja see oranz värv pidi olema Bologna värv, nii rääkis üks kohalik. Rääkis ka, et linna uhkuseks olevad tornid on ehitatud väga lihtlabasel põhjusel – rikkad pered omal ajal lihtsalt võistlesid selle pärast, kellel on kõige kõrgen torn. Jalutasime ka läbi juutide linnaosa – vanasti oli selle ümber müür ja juudid ei tohtinud välja tulla.

DSC_7419 DSC_7448   DSC_7430

Friday, October 22, 2010

Thursday, October 21, 2010

Kuningas Lear

Draama 2010 raames käisin ka Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunsti osakonna 8. lennu etendust Kuningas Lear vaatamas, lavastajaks Peeter Jalakas. Aga on sellest juba päris jupp aega möödas, nii et meeles on vaid kõige eredamad mälestused.

Tunnen vajadust ette vabandada, sest et head on meeles väga vähe ja sest mulle meeldis selle etenduse juures üldse üsna vähe, nii et see kirjutis ei sobi sugugi blogisse pealkirjaga “head hetked”. Ja asi ei olnud üldse selles, et tegu oli noorte tegijatega. Ega näitlejatööle midagi ette heitma ei hakka, kuigi eks küsimus tekkis, kas nad tõesti juba lõpetavad kooli. Kahju oli ainult, et peategelane oli võetud n.ö. juba päris näitleja, Peeter Raudsepp. Oleks võinud ka selle rolli väljakutse mõnele noorele anda. Aga häiris üldine stilistika, nii muusikas, riietuses kui üldises lavastuses, nii et ma ütleks, et peamiselt kivi lavastaja kapsaaeda. Kogu lahendus oli minu hinnangul külateaterlik tramburai ja rõhuasetus oli kõigel muul, kuid mitte sisul või etenduse sõnumil.

 lear 17

Fotod: Merili Antsmaa

Häiris ebavajalik labasus ja lärmakus. Lõpuks pidin endale meelde tuletama, et tegu oli tegelikult tõsise süžeega ja tegelikult toimub seal tsirkuse taga igasugu traagilisi asju, sest see, kuidas vaest Leari koheldi ja inimesed surid, kadus triangli vahele ära. Vaid lõpupoole oli üks stseen, mis tegelikult ka minuni jõudis ja liigutas, kahjuks ei tule meelde, mis see oli. Teine vaatus oli üldse mõnevõrra parem, sest peamine trianglitegija – õukonna narr Jim Ashilevi kehastuses oli ära surnud (jeeei!).

lear5lear2

Ma ei ole mingi konservatiivne teatrikülastaja, ka ei heiduta mind ropendamine või oh, jumal, mingid viited seksuaalsusele, kuid see, mil viisil Jim Ashilevi oma kubemepiirkonda selles etenduses pidevalt eksponeeris, tüütas mind küll surmani ära. Sealjuures laulis ta kõvasti ja tobedalt tobedaid laule. See meenutas mulle Vanemuise lasteetendust Kolm põrsakest ja hea hunt, kuhu ma ükskord eksklikkult sattusin. Ka seal tehti samasugust nalja – võeti tuntud laulud ja tehti uued oioi kui naljakad sõnad asemele. See kõik tundus nii ebavajalik ja ülepingutatud ja edev. Üliõpilaspäevad meenusid ka – siis on ka alati mingid tüübid, kellel on vajadus hommikumantli ja vilkuvate neoonvärvilistega tundlatega tänaval rõvetseda. Siin oli laval näiteks trussikutes mees, kellel oli näkku torti määritud ja kes pikali maas kitarri mängis. Ka oli Lear vahepeal riietatud prügikottidesse.

Hea sõnaga tahaks ühte tegelaskuju esile tõsta -  Cornwalli hertsog, Regani abikaasa Madis Mäeoru esituses. See roll oli nii toredalt ebatavaline ja üllatav, et ajas iga kord naerma. Hästi välja mõeldud, hästi välja peetud ja mängitud. Stiilseim kuju etenduses, isegi totter kostüüm sobis. (pildil roheliste pükstega)

 lear11

Üldse oli etenduses ikka mõningaid helgeid hetki ja stseenikesi ka. Näiteks riigipiruka-tordi söömine ja jagamine oli üsna tore. Hea stseen oli ka see, kui Lear ja narr tormi käes olid (oi ma lootsin juba siis, kui torm narri minema pühkis, et see oli jäädavalt. aga ei, kurat tagasi roomas!? ja kohe jälle laulma)leartorm4

Eks see, mida NO teater teeb, on sageli ka kummaliste kostüümidega trall ja tsirkus ja alati jookseb ka mõni paljas mees laval, kuid mingil kummalisel põhjusel õnnestub neil jääda sinna õigele poole hea maitse piiri. See etendus läks sellest piirist üle. Küll teine kord läheb paremini!

lear16

Thursday, October 14, 2010

Ma armastasin sakslast

See oli küll tükk aega tagasi, aga Draama 2010 festivali raames sai Tartus Linnateatrit näha – neil, kellel joppas ja õnnestus piletid saada, muidugi. Nagu ikka, läksin etendusele ilma igasuguse infota – ma ei teadnud, kes on lavastaja, kes näitlejad, mis etenduse sisu või žanr. Oli vaid üks hästi hästi kiitev hinnang ühelt toredalt inimeselt. No kirjanikku teadsin ka, aga ma ei olnud seda tõesti lugenud. Kavalehte lugedes tabas mind esimese hooga pettumus, sest iga rolli taga oli kaks nime ja seekord olid Tartusse tulnud minu jaoks suhtelselt võõrad nimed. Teine komplekt oleks olnud aga Priit Võigemast, keda ma Pea vahetusest alates väga imetlen, Külli Teetamm, kes on lihtsalt nunnu, ja Aleksander Eelmaa, kes on ka mulle väga hea mulje jätnud (õnne Ülu ei ole just tema säravaim roll).

Pettumustunne kadus aga väga kiirelt. Tõnn Lamp, kes noort Eesti korporandist armastajat mängis, oli armudes nii imehelge, siiras ja vahetu, kohmetudes ikka kohe topeltkohmetu ja haavudes nagu väike märg lind. Mehine, aga nii õrn, südamlik ja soe. Ei mingeid mänge ega manipuleerimist. Ja kui halvasti minema hakkas ja kohe läkski halvasti, siis see läks mullegi väga hinge. Väga hästi mängitud.

armastasin sakslast6

Ursula Ratasepp võlus mu samuti täiesti ära. Alguses oli tema saksa aktsent väga harjumatu, aga sai etenduse käigus armsaks. Väga meeldisid mulle hetked, kui ta oma kohmetust olekust üle sai ja nõudis, et noormees talle räägiks selliseid asju, mis teda arendaksid. Ei tohtinud olla viks ja viisakas korporant, tuli rääkida asjadest nii nagu nad on! Sest muidu ei arene ja siis on naine igav. Kas pole võluv loogika.

armastasin sakslast2armastasin sakslast4

Tagant järgi ei suuda ma nendes rollides teisi näitlejaid sugugi ette kujutada. Hoopis teine etendus oleks siis. Kalju Orro roll oli üsna väike ja kuna ta oli vastik vastik mees, kes noorte õnne ära rikkus, siis ta mulle ei meeldinud! Eelmaa oleks täpselt sama vähe meeldinud, seda tean ka :)

armastasin sakslast5 

Lavastus ise oli samuti võluv. Laval polnud midagi peale kolme tooli, valguse ja näitlejate. Ja ometi oli laval park, oli vihmasadu, oli rongisõit, oli elutuba. Näitlejate kehakeel, miimika ja mingid pisikesed detailid lõid kõik vajaliku. Aga hirmus kurb etendus oli.

 armastasin sakslast3armastasin sakslast7

Fotod on kõik Linnateatri kodulehelt

Wednesday, October 13, 2010

Sunday, October 3, 2010

Friday, October 1, 2010

Korv läks ümber?

Ei läinud, mis te ajate. Ma tahtsingi niimoodi lesida, väga mugav on

DSC_7034DSC_7042