Saturday, March 15, 2014

Kadunud sõbra juhtum - NO99


On aeg teatrisoon roostest puhastada ja teatrijutublogi unarusest välja urgitseda. Selle hooaja alguslugu oli NO-teatri sõprade-lugu, mida käisin - nagu ikka - vaatamas ilma eeltööd tegemata. Kohvikus etenduse eel maitsvat räimerooga süües tabas paraku meid ootamatult etendust tutvustav etteaste. Keegi rääkis kusagil ruumi teises otsas mikrofoni etendusest. Mul õnnestus end peaaeagu välja lülitada - mulle ei meeldi, kui keegi mind eelhäälestab. Etendus rääkigu ise. Sellest jutust jäi kõrvade vahele siiski püsima üks juhis-märksõna etenduse mõistmiseks - unenägu. Pean tunnistama, et küllap ilma see etteantud märksõna on oluline, et etendusest üldse aru saada.

Tegu ei ole sirgjoonelise ja lihtsa süžeega etendusega, kus keegi on lihtsalt sõprusest ilma jäänud. Millega tegu ON, on palju keerulisem öelda. Tiheda teksti ja erinevatest mittelineaarseest katketest kokku pandud etendusi olen näinud ennegi, kuid seekord läks see kõik minust oodatust palju suurema kaarega mööda, mind kuigi palju puudutamata. Sõpruse teema võiks ja peaks ju ometigi igaühele oluline olema, aga ehk lihtsalt ei jõudnud kohale - pausi nuppu oleks tahtnud teinekord vajutada, et teksti üle mõtiskleda, seda korralikult veel lugeda. Siin blogis kirjutatakse, et näitlejad veetsid suure osa prooviperioodist teksti lahti hammustades. Novat, ehk oleks vaatajale ka seda prooviperioodi vaja. Käivad koos ja proovivad, kuidas on olla selle etenduse vaataja. Harjutavad vaatamist.

Vaatamata mittetäielikule mõistmisele, oli etendus huvitav. Alguses näidatakse pikalt filmi, mida võiks küll kiita. Ärge ainult esimestesse ridadesse istuge, eriti kui külmad kevadtuuled kaelale-turjale liiga teinud on. Kõveraks võib jääda seda vaadates, aga õnneks on piisavalt huvitav, nii et väga ei häiri. Kui Mirtel Pohla võtab kaevandusse sisenedes välja kaamera, tekib naljakas sarnasus Blair Witch Projectiga. Ka etenduse lõpupoole toimunud intervjuu näitleja Mirtel Pohla kaevuri Lauri Laglega oli hea film - see toimus reaalajas No-teatri tagaruumis ja näidati saalis seinale. Lauri Lagle jutustus oma igapäevaelust kaevurina oli erakordselt elutruu ja laheda kõnepruugiga. Eesti filmid võiks olla ka nii head filmid, kui eesti teatri filmid on.

Samas, tundub mulle, et nad armastavad kaameraid juba natuke liialt palju. Preili Mirteli üleelusuuruses nägu teatrilava seinal on küll imekaunis, aga kas seda on ikka vaja nii palju nii suurelt vaadata? Samamoodi  jätkub NO-teatri veendumus, et tegelikult tuleb publik nende püksata meesperet vaatama. Seekordne püksata-stseen oli küll üle keskmise vaimukas, vähepaljastav ja polnudki ehk eriti kontekstiväline. 



NO-teatri näitlejad meeldivad mulle jätkuvalt. Seekord olid minu silmis staarid erikelmika naeratuse ja pilguga Kert Raudsepp, keda seni olin vähe näinud, ja Rasmus Kaljujärv, kellele oli ilmselt dramaatilisuse lisamiseks ette manatud süsimust habe, mis vähendas aga kogu tegelaskuju tõsiseltvõetavust. Samas oli ta südamevalu ahastuse väljendamine, mis muuseas toimus luulevormis ja ääretult valjuhäälselt, huvitav ja pigem koomiline kui kurb.

Unenäo-maailmas toimuv oli üldse teatraalne, mis võib olla samuti põhjuseks, miks etendus ehk päriselt ei puudutanud. Ei olnud melahnoolne, ei olnud moraliseeriv, ei olnud labaselt elu põhiväärtustele rõhuv - vähemalt ei suutnud seda kihilisuste vahelt üles leida, kui see ka seal oli. Tore oli, et ta seda kõike polnud. Leidus muidugi hetki, mis olid justnagu päris inimeste hetked, kus päris emotsioonid ja nukrus läbi kumasid. Eriti meeldis Lauri Lagle, kes (kohe pärast seda, kui sain aru, et tegu polegi Vaiko Eplikuga), oli lahedalt siiras oma kummalises kaevuri kohmakuses-kohmetuses. Mirtel Pohla mõjus ka ausalt - kui ta just parasjagu suukorviga urisev koer polnud. Ei, selles etenduses polnud unenäod reaalsemad kui reaalsus.

Jään tekstiraamatut ootama. Ehk olekski pidanud Eelmaa hoopis raamatu kirjutama.



No comments:

Post a Comment